Staadion on iga asula, kus harrastatakse sporti, südameks. See on ka iga spordiklubi keskus. Jõhvi staadion aga ei olnud nimetust – jalgpallistaadion- mitte kuidagi ära teeninud.

Loomulikult võis piirkonnast leida erineva suurusega väljakuid, mida oleks saanud teatud ajaks rendile võtta. See tähendas aga, et Jalgpalliliidu nõudmisi klubi täita ei saanud. Seega ei saanud pidada ka liigamänge. Võõrale väljakule oleks olnud halb kutsuda ka poolehoidjaid, sinna ei oleks saanud üles panna klubi sümboolikat, sponsorite logosid.

Ka lastega oli suur probleem – külmal ajal said nad trenni teha Jõhvi spordihallis, kuid suvel ja kevadel oleks neid sinna lukustada patt. See ei oleks õige ka nende arengu seisukohast. Saalijalgpall on eraldi spordiala. Lokomotiv tegeleb aga jalgpalliga, mida mängitakse õues, väljakul.

Aga seda väljakut ei olnud. Oli rikutud, maha jäetud plats, mis oli kunagi staadion. Sellel olid mutiaugud, sellel joosta ei olnud mitte vaid ebameeldiv aga ka ohtlik. Administratiivhoone nägi välja kohutav. Katuse ehitamiseks oli kasutatud 60-aastat tagasi kaevandustes kasutusel olnud metallist transpordilinte, kõik ähvardas kokku kukkuda. Staadioni kõrval olid aga end sisse seadnud narkomaanid, joodikud, kes seal omi protseduure läbi viisid. Sporti staadionil ei tehtud, aga narkomaanide ja joodikute koolitusväljakuks oli see küll.

Klubi juhtkonna seisukoht staadioni osas oli selge – selle kordategemine maksab palju. Aga ega jalgpalli toomine regiooni ei olegi odav lõbu. Kiiresti võeti vastu otsus – staadion tuleb endale rendile võtta. Kümneks aastaks. See on piisavalt pikk aeg, et sellest ehitada tõeline spordiväljak, koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Linn ei olnud rendile andmisele vastu. Linna jaoks oli staadion juba ammu probleemseks paigaks, oldi aru saadud, et sellega tuleb midagi ette võtta. Enda jõud sellest aga üle ei käinud, raha ka selle korrashoiuks väga ei olnud. Ja ausalt öeldes, polnud selle korrasoleku osas ka väga vajadust.

Leping lepinguks, kuid staadion oli vaja ellu tagasi äratada. Sest et juba poolteist kuud peale lepingu sõlmimist pidi Lokomotiv mängima juba oma esimese kodumängu väljakul, mis vastaks jalgpalliliidu nõudmistele.

Alustati koristustöödest, korraldati laupäevak, kuhu kutsuti kõik klubi liikmed, lapsevanemad. Muusika ning naljade saatel koristati lehed, pudelid, süstlad, plastmassitükid, ilutulestikumaterjali jäänused. Nädalapärast saabusid töömehed, kes asusid väljakut korrastama.

Muru oli halvas seisukorras. Mitme nädala jooksul ei sadanud vihma. Organiseeriti kastmissüsteem. Seda tuli valvata.

Samaaegselt tuli aga tegeleda ka hoone remondiga ning muttide kätetöö silumisega. Korda tuli teha duširuumid ning riietusruumid mängijate jaoks.

Mai esimestel päevadel sõitsid Ivanov ja Nesterenko Riiga. Nad tõid sealt 200 tooli tribüünide jaoks. Toolid vajasid vaid veidi värvimist.

Jättes kõrvale liigsed meenutused ning üleelamised, tahaks siinkohal veel mainida seda, et esimeseks liigamänguks oli staadion sellises korras, et isegi Eesti Jalgpalliliidu inimesed, kes olid varem väljakul käinud mänge läbi viimas ütlesid, et ei usuks, kui ei oleks oma silmadega näinud nii heas korras staadionit. Sellist linnastaadionit ei mäletatud.

Esimene mäng oli läbi, kuid staadioni eest oli vaja edasi hoolt kanda. Sest et see ei ole lihtsalt hoone vaid jalgpalliklubi kodu.

Staadionihoone sai uue katuse, hiljem värviti fassaad, paigaldati Lokomotivi logo, et kellelgi ei tekiks küsimust selle kohta, kellele staadion kuulub. Muru niideti oma jõududega, seda tehti vahetustega, sest et see on raske töö – proovige ise korraga terve staadion ära niita. Aed tehti samuti korda, kindlustades sellega, et eelmised „ üürnikud“ ei mõtleks tagasi tulla ( loodame, et see on nii, et nad ei naase). Pidevalt tuli võidelda ka muttidega, kes ei tahtnud platsilt lahkuda.

Nüüdseks on juba raske loendada üles seda, kui palju üritusi väljakul selle esimesel suvel toimus. Palli tagusid nii põhimeeskond, lapsed, duubelmeeskond. Põhimeeskond pidas kõik kodumängud oma väljakul. Ka treeningud viidi läbi sellel samal väljakul. Jalgpalli mängisid ka veteranid, kelle ridads oli neidki, kelle vanus oli üle 70. Staadionil hakkasid taaskäima linnaelanikud. See oli imelise meeskonna visiitkaart, kes näitas oma esimesel tegutsemisaastal suurepärast tulemust.

Staadioni esimesel eluaastal ei olnud vaid meeldivaid hetki. Klubi juhtkond alustas kampaaniaga, mille nimetus oli – „Mis meile läheb maksma ühe staadioni ehitus“. Tähtis ei olnud vaid sanitaarremont vaid oli vaja teha investeeringuid ja teha rekonstrueerimine, mis maksaks ligi 30 000 eurot. Selge oli ka see, et mutte võis lüüa tagasi vaid ajutiselt, ühel hetkel tulevad nad niikuinii tagasi. Muru hävineb samuti talvel lume all, külmas. Värv koorub toolidelt maha. Kevadel tuleb alustada nullist.

Leiti Euroopa fond, mis sobis staadioniehituseks väga hästi. Õigeks ajaks olid valmistatud ka dokumendid ning need ka esitatud. Imet aga ei juhtunud. Projekti kirjutamisel abistajate poolt tehtud viga maksis end kätte ning 2013 kevadel ei alga veel staadioni ehitus.

Talveks tuli staadion konserveerida, seda vaid sellel põhjusel, et seda lumest puhastada ja nii pakasele avali jätta ei ole mõttekas. Talviseks ajaks leidsid väikesed lokomotivikad kodu Jõhvi spordihallis. Mehed rendivad aga kunstmurukattega mänguväljakuid meie naabrite juurest. Kahjuks enda talvist väljakut Jõhvil ei ole. Millal see tuleb, seda teab vaid vallavõim.

Kõigest hoolimata – staadion on meil olemas  ja aastal 2013 muutus ta palju ilusamaks, funktsionaalsemaks. Kevadel alustasime sellest, et asusime korda tegema põhiväljakut, paigaldasime tribüünid ja bännerid. Ka sellel korral ei jäänud me siiski vandaalide ning huligaanide tähelepanuta ning tegelema ei pidanud me vaid möödunud aastatel tehtuga vaid likvideerima ka nüüdseid, rumalate inimeste kokku keedetut.

Sellel hetkel otsustas klubi juhtkond, et korda tuleb teha ka kõrvalasuv plats. Projekti järgi kuulub see staadioni alla, kuid seda ei oldud kunagi korrastatud ega ka kasutatud.  Meil, kelle liikmeskond oli aga laienenud, oli tarvis veel ühte treeningväljakut, mis seni oli aga veel hõivatud ja kasutatav narkomaanide ning alkoh oolikute poolt.

Platsilt veeti minema tonn prügi. Peale läbirääkimisi aitasid vallavõimud välja kiskuda ebavajalikud kännud, juurikad ning tasandada pinnast. Muru niideti ära ning vajalikesse kohtadesse pandi muruseemneid. Nii saimegi endale veel ühe väljaku, kuhu oli võimalik koguda lapsi ja täiskasvanuid, et nad saaksid jalgpalli mängida.

Aastal 2012 osales Lokomotiv ka ühel Euroopa Liidu projektikonkursil. Kahjuks sellel korral ei õnnestunud meil sealt toetust saada. Projektitaotluses olid puudused ning toetust eraldada meile ei otsustatud.

Kevadel otsustati siiski taaskorrata seda teed ning esitati uus taotlus. Sellel korral valmistas kõik dokumendid ette vastavat teenust pakkuv firma. Suvel saimegi rõõmustava uudise – Euroopa on valmis andma meie staadionile 30 000 eurot.

Konkursitingimuste kohaselt peab aga võitja 10 % ise leidma. Siinjuures tuli meile appi Jõhvi vallavalitsus. Kõike raha me sellel aastal kätte ei saanud, sest et lõplik jaatav vastus tuli alles septembris. Väga vajalik jah, mille tulemusel saab osta staadionile vajalikku inventari, mille tulemusel saab staadion aastaks 2014 veel parema väljanägemise.

Mis veel aastal 2013 tehtud sai ? Väljakule sai paigaldatud elektrooniline tabloo, et mängu ajal saaks onlines näha seisu ning võistkondade nimesid. Samuti paigaldati kaks uut tribüüni pealtvaatajatele. Toolide värvimise võtsid enda peale kusjuures meie sõbrad ja abistajad. Samuti sai väljak uue masina märgistuse tegemiseks.

Terve hooaja seisis Lokomotiv ka väljaku katte heaolu eest. Seda oma jõududega. Peale aukude lappimise pärast iga jalgpallimängu oli tarvis ka võidelda pidevalt muttidega. Need metsikud loomad ei andnud kergesti alla ega tahtnud lahkuda meie kodust. Nad ilmusid välja siis, kui neid ei oodatud, kohtades, kus neid ei oodatud. Siinkohal tahaks öelda suur tänu Jevgeni Ivanovile, ühele klubi juhtide poegadest, kes tuli appi oma isikliku traktoriga. Tänu temale sai tehtud ettevalmistused, mis olid seotud väljaku korrashoiuga põhimeeskonna kodumängudeks. Sügis tõi kaasa endaga ka Lehtede probleemi. Staadioni ümber kasvavad suured puud, millelt langenud lehed tuli kõik ära koristada. Seda ka tehti käsitsi.

Oluline projekt oli ka võrkaia ümberpaigaldamine. See oli vajalik, sest et eelmise staadioniprojekti tõttu oli väljak kaotanud ruutmeetreid. Inimesele, kes on jalgpallist kaugel, ei tähenda need meetrid mitte midagi. Aga jalgpalliklubile Lokomotiv, olid nad väga vajalikud. Mittesobiva pindalaga jalgpallistaadion ei vasta Eesti jalgpalliliidu nõuetele. Peale selle -  sellise objekti turvatus, kus tegelevad spordiga ka lapsed, on väga oluline.

Saime aru, et kaitsetara me oma jõududega ümber ei paiguta. Osta oli tarvis iga lisatud meetri jaoks ka juurde võrku. Osad varem paigaldatud võrguosad aga ei sobinud üldse enam, uue hind aga hammustas meid. Uue värvi alt hakkas aga välja tungima rooste. Me mõistsime, et paari aastaga on meie tehtud töö luhtas.

Tänu oma abilistele lahendasime aastal 2013 osaliselt selle probleemi. Firma Trev-2 võttis enda kanda vaid tööraha eest võrkaia üleviimise osa. Suure osa uuest vajaminevast võrgust maksis kinni ettevõtte Eesti Energia. Aga mitte kõiki kulusid ei kandnud meie toetajad. Osa summast oli siiski vaja veel leida. Oma partnerite auks tuleb öelda, et nad ei kiirustanud, kuid said aru, et staadion on mõeldud meie kõikide jaoks – terve Jõhvi jaoks.