Igor Tomashevski liitus meie sõbraliku meeskonnaga umbes aasta tagasi. Tema juhtimisel tegutseb kõige väiksemate jalgpallurite rühm. Seda teavad juba paljud, milline treener ta on, kuid vähesed teavad, et ta on ka suurepärane isa ja ta juhib haigeid lapsi aitavat heategevusfondi.
Igor, alustame jalgpallist. Räägi natuke oma jalgpallielust: kus alustasid, kus mänginud oled ja kes olid sinu treenerid?
Alustasin 1991. aastal hea inimese ja hea treeneri Aleksander Ivanovitš Tihhomiroviga. Alates 1997. aastast mängisin JK Lootuses, Sergei Iljich Zamogiljny juhtimise all. Kutsemängijana mängisin JK Flora süsteemis, Viljandi Tulevikus Tarmo Rüütli juhtimisel. Ning alates 2004. aastast mängisin JK Alkos, tänases JK Järves.
Aga kuidas ja millal tekkis soov saada treeneriks?
Aastal 2005 suunas Vitali Viktorovich Tuljakov mind otseselt õppima jalgpallitreeneriks. Mida rohkem ma süvenesin treeneritöösse, seda rohkem see mulle meeldis. Alates 2006. aastast treenisin JK Alkot. Minu juhtimise all said aastatel 1997-1998 sündinud lapsed igal aastal Eesti meistriks. Lisaks tuli naiste võistkond Esiliiga meistriks ja ta tunnistati Kohtla-Järve linna parimaks võistkonnaks.
Nüüd sa treenid kõige väiksemaid. Mis on sinu arvates kõige tähtsam nii väikeste laste kui ka treeneri jaoks?
See on väga lai teema ja küsimusele on võimatu kahe sõnaga vastata. Seletan nagu oskan. Minu jaoks on peamine tekitada trennis sellised tingimused, et lastel oleks mugav. Mitte suunata neid tegelema jalgpalliga, aga teha nii, et nende huvi mängu vastu kasvaks iga treeninguga.
Sul on jalgpallipere: sina oled treener, vanem laps on jalgpallur, tema kui ma ei eksi saab varsti viieaastaseks. Abikaasa on sul ka jalgpalliperest. Sul on raske töögraafik ja niigi napil vabal ajal treenid sa noori jalgpallureid. Kuidas su pere sellesse suhtub?
Anna Tomashevskaja (abikaasa): „Tegelemine mudilastega pole Igori jaoks lihtsalt töö. Tema räägib innuga treeningutest, laste emotsioonidest ja nende saavutustest. Lisaks treenib ta meie vanemat poega. Seepärast meie toetame teda ja oleme rõõmsad, kui tema juhtimise all kasvavad uued Eesti jalgpalli tähed“.
Räägime nüüd Tomashevskist, kui isast. Sul on kaks ilusat mudilast. Räägi teie saunapäevadest.
Me hakkasime harjutama lapsi saunas käima väga vara. Vanemat last alates neljas elukuust, nooremat alates seitsmendast elukuust. Meie pere jaoks see on lemmik vaba aja veetmise viis.
Millega te veel tegelete, kui kogu pere on koos?
Kogu vaba aja püüan veeta pere ja lastega: jalutuskäigud, väljasõidud, aktiivsed mängud. Vanem poeg käib hea meelega minuga metsas ja kala püüdmas, suure hea meelega aitab ta mind ka kodustel töödel.
Nüüd minu jaoks väga huvitav küsimus: sa tegeled heategevusega. Sul on kaks väikest last, kes nõuavad endale tähelepanu ja ka rahalist panust. Nagu teistele, on ka sulle tuttav rahaliste raskuste teema, kuid siiski otsustasid aidata haigeid lapsi. Kuidas selline soov sündis?
Mõte hakata tegelema heategevusega sündis 2014. aastal. Lugedes artiklid lastest, kes vajavad abi, tekkis kaastunne nende ja nende vanemate vastu ning soov kuidagi aidata. Fondi ülesehitamise protsessis selgus, et on palju teisi inimesi, kes on valmis meid toetama.
Räägi natukene: keda on õnnestunud sul aidata ja kes vajavad abi just praegu? Muide, sa saad anda infot, kuhu saab kanda raha laste abiks, loodan, et ka meie lugejad ei jää ükskõikseks.
Infot saab meie koduleheküljelt www.inglitiib.ee. Oleme kõigile väga tänulikud abi eest.
Tänud, Igor.
Selline on meie Lokomotivi kõige väiksemate treener. Kes pole veel tulnud meie juurde, kiirustage. Teie last ootab suure südamega inimene. Tema nimi on Igor Tomashevski.
